Saage tuttavaks- aasta kooker Erlike!
Sellel aastal sai esmakordselt välja antud selline uhke tiitel nagu „Aasta kooker“ ning selle uhke aunimetuse sai endale meie supernaine Erlike. Erlike oli seda kuuldes väga üllatunud. „Ega ma ka midagi erilist enda arvates ei teinud, lihtsalt tegin vaikselt tööd.“ Vale jutt puha! Ta pole mitte ainult “vaikselt” tööd teinud, vaid tänu temale toimib Raekojas kõik nagu kellavärk! Kui eelmises loos kiitsime Kirket, kes Raekojas usinasti toimetab, siis Erlike on see, kes selle masinavärgi seal kokku on pannud ja hoiab seda laitmatult töös. Nad on kõik seal suurepärased!
“Üritan teha tööd ütlemise järgi “kus viga näed laita, seal tule ja aita“. Kui näen, et midagi on valesti või võiks olla paremini, siis hakkan kohe tegutsema. Pööran palju tähelepanu detailidele ja üritan alati teha kõike nii hästi kui võimalik. Teistele võin seetõttu tunduda tüütu, sest tundub, et nokin kõige kallal, aga ma lihtsalt ei saa olla, kui mingi asi kriibib, kas silma või siis mõtet. Tean, et on võimalik paremini! Ma ei suuda leppida keskpärasusega, võlgnen kõik õnnestumised oma kolleegidele. Ilma nendeta ei oleks ma midagi. Hea tiim on kõige alus. Inimesed, kes pürgivad koos samade eesmärkide poole, suudavad rohkem saavutada kui üksiküritaja.” Aamen.
Koroona tõi koju tagasi
Erlike saatis meile oma CV 2020 aasta novembris kui otsiti inimesi uisuparkidesse. “Käisin proovipäeval ja Edith arvas, et sobiksin hoopis Raekoja Kookerisse. Sinna ma siis läksin ja jäin. Edith on nagu see võlumüts Harry Potteris, kes lapsi majadesse saatis. Ta kohe teab, kuhu keegi sobib,” naljatles ta.
Enne seda seikles ta koos koera ja abikaasaga 4 aastat välismaal. Alustasid nad Slovakkiast Tatra mägede juurest, seejärel suundusid nad Ühendkuningriikidesse Walesi ja lõpetasid Prantsusmaal Alpides. „Elasime ja töötasime. Olin erinevate majutuskohtade manager, tegelesin külaliste, koristamise ja kõige muuga, millega oli vaja tegeleda. Kui koroona tuli, siis sai see lõbu läbi ja tulime koju tagasi,“ lisas ta.
Mis siis ikkagi on Erlikese hea vormi saladus? Meeldiv uni, vähemalt 8 tundi. Peale seda üks korralik hommikusöök ja kohv. Ilma nende kolme asjata ei suuda ta normaalselt funktsioneerida. Muidugi käib sinna juurde ka musi abikaasale ja koerale ja juba ongi ta trolli peal. Erlike on hommikuinimene, ta armastab vara ärgata ja palju tööd teha, kohe väga palju. „Vaba ajaga on selline naljakas lugu, et ma kipun palju tööd tegema, ka vabal ajal. Nii mu abikaasa väidab,“ ütles Erlike. Tegelikult käib ta palju lumelauaga sõitmas ja metsas koeraga jalutamas. „Prantsusmaal ja Slovakkias sai korralikult lumelauaga sõidetud. Kui korra mägedes käidud, siis Eesti tundub oma küngastega natukene naljakas. Olen veidi ära hellitatud selles mõttes.“ Samuti meeldib talle lugeda ning praegu käib ta ka raamatupidamiskursustel, et selles valdkonnas end arendada.
Pannkookide küpsetamine kui teraapia
„See on tõesti õige, et tegevus on teraapiline, aga rõõmsaks teeb segu küpsetamisest ja külalistest, ja mis rõõmu see nendele toob. Kui ma seal üksinda lihtsalt küpsetaksin, siis ei olekski see, aga kui keegi rõõmsa näoga akna taga ootab, siis on hoopis teine tunne. Minu teooria minipannkookide erilisuse kohta on järgmine: igaüks paneb osakese endast nendesse kookidesse kui ta neid teeb. Mingi oma väikese nüansi ja see teebki koogid eriliseks, sest kõik meie kookerid on erilised. Lisaks on ju ükskõik mis pisike miniatuurne asi nii nunnu ja teeb tuju nii heaks. Kuidas saab sellele vastu panna?!“ jutustas ta.
Ka külalistega on tal palju toredaid seikasid olnud. Kõige südamelähedasemaks ja meeldejäävamaks peab ta toredat mälestust eelmise aasta jõuludest kui andis ühele paarile tasuta kuuma šokolaadi. „Hakkasime kinni panema ja ma ei tahtnud seda raisku lasta. Rääkisime nendega veel jõuludest ja nemad jõid šokolaadi ja selline soe hetk oli. 24.detsembril olin ma üksi tööl ja väga kiire oli. Ühel hetkel olid nemad mul akna taga ja tõid mulle kingituseks ühe tassi, mille nad olid ära kaunistanud ja jõulukaardi. Ma olin tõesti liigutatud. Ma mäletan seda küll igavesti. Ja hommikuti joon sellest tassist kohvi,“ meenutas ta.
Uurisin, mida siis meie superstaar aasta viimasel õhtul plaanib ette võtta.
„Vana-aasta veedan ma vaikselt kodus. Kuna koer kardab paaniliselt ilutulestikku, siis suurem osa ajast läheb tema lohutamisele. Seejärel üks kosutav uni ja hommikul jälle tööle. Muidugi üks tähtis osa on see, et uue aasta esimene söök peab olema kala. Seda on mu ema mulle väiksest peale sisestanud, et siis tuleb õnnelik uus aasta. Kui kell lööb 12, siis paitan koera ja söön kala.“ Lisaks proovib ta igal aastal seada endale 5 uut eesmärki. Need ei pea olema üldse suured, aga eesmärk on alati edasiviiv jõud. Kõige tavalisem on muidugi trenni minemine ning sama kiirelt kui eesmärk seatud, see üldiselt ka ära vaibub. „Selle täitmine ei olegi kõige tähtsam. Peaasi on õnnelik olla, siis tuleb kõik muu ka. Inimene on selles mõttes nagu kala, et kui ta lõpetab liikumise, siis on ta lihtsalt surnud,“ lisas ta.
