Kooker 5- meie lugu

Ahhoi, sõbrad!

Mina, Kooker siin. Sain just viieseks ja nagu ikka sünnipäevadel, küsitakse, et kuidas läheb, kuidas sa küll selliseks sirgusid ja mis sinust saab. Ma siis jutustan, kuidas minuga lood on.

Ma olen alguse saanud kahe vahva naise Tiina ja Edithi sõprusest, positiivsest energiast ja loomuomasest pealehakkamisest. See, et ma just 2018 ilmavalgust nägin, ei ole mingi juhus. Juba 20 aastat tagasi oli aimata, et midagi nende tegelaste sünergiast tuleb. Lihtsal igal asjal on oma aeg ja 5 aastat tagasi sain aru, et nüüd on paras tulla. Miks just minipannkoogi kuju võtsin, seda ei tea ma isegi. Tiinal ja Edithil pole ideedest kunagi puudust tulnud. Igal juhul on mul hea meel, et ma puidugraanul või äpp ei ole.

Üks oli aga kindel-tuleb mis tuleb, eriline saab see olema!

Ega see kõik nii lihtsalt muidugi ei läinud. Nimi pandi mulle alles siis, kui olin kahene. Mind kutsuti küll hellitavalt minipannkoogiks ja Van Koogiks, aga eks enne tuli aru saada, mis puust ma olen, kui päris oma nime sain. Praegugi küsitakse, et mida see Kooker siis tähendab. Siinkohal tuleks öelda, et heal lapsel ei ole mitu nime, vaid õigel nimel on mitu tähendust: kooker kui koogiküpsetaja, kooker kui minipannkoogi hellitusnimi, Kooker kui nimi ja kogu minu olemus kokku. 

Päris toit, päris inimesed ja päris emotsioonid

See, milline ma olen, oskavad kõige paremini öelda minu sõbrad. Igal juhul tunnen end super suurepäraselt.  Ma olen vaba ja kirglik ning kõik, mida ette võtan rõõmustab mind, minu sõpru ja kookereid. Kui rõõmu ei ole, siis ma lihtsalt ei tee ja kogu lugu. Ja mulle meeldivad päris asjad: päris toit, päris inimesed ja päris emotsioonid.

Üks esimesi müügiüritusi 2018.aastal.

Sõbrad on mulle kõik, soovin olla neile nii lähedal kui võimalik ja nende elu lihtsamaks ning rõõmsamaks muuta. Küll aga on mitu lõbusat lugu sellega seotud, kuidas ma just nendes kohtades olen, kus parasjagu olen. Kookeri treiler oli esialgu Tiina peas see pisike itaalia võrrauto Piaggio. 

Õnneks oli tal nutti, et talvel ikka keeruline sellisega ja pann ei tahtnud ka sinna kuidagi ära mahtuda. Tilluke mündiroheline treiler oli aga täpselt selline nagu vaja. Käisime Tiina ja Edihiga terve esimese suve kõikjal, kuhu meid jutule võeti. Aga kes see ikka kohe uusi avasüli vastu võtab. Õnneks meil jutusoont on ja kuna loomult ka lahked, saime ikka siin-seal end tutvustada. Ühel vahval Uue-Maailma festivalil tuli Tiina juurde mees lapsega ja ütles, et kuulge, ma tean täpselt ühte kohta Raekoja platsil, kuhu te imeliselt sobiksite. Mõeldud-tehtud ja toomapäevaks olime osalenud oma elu esimesel enampakkumisel, mille sisust me lõpuni aru ei saanud, aga eesmärgiks oli see võita ja võidu me saime. Kooker Vanalinn sai oma alguse. 

Tervitusi Uisupargist

Teine vahva algus on meil Uisuparkidega. Toosama esimese aasta sügis oli külm ja kole, aga treiler oli ometi olemas. Edith soovis meeleheitlikult panni kuumana hoida ja ega mina pole ka karu, kes talveund magab. Ootasime Ülemiste linnakus, kõlekülmal novembripäeval sõpru koogile, aga keegi oma nina õue pista ei tahtnud. Küll aga märkas seda Liuväljamees Silver (nii on tema nimi siiani Tiina telefonis) ja 2 nädala pärast olin juba esimest hooaega Nõmme Uisupargis. Mul hea meel, et nad kunagi meelt ei heida ja see on mind mõnusalt tegusana hoidnud ka keerulistel aegadel.

Vaatamata minu eale, on lugusid, mida jutustada nõnda palju, et keeruline valida, millist võtta või jätta. Keila-Joal käimisest aga ei saa küll kuidagi rääkimata jätta. Just see seik tuletab mulle alati meelde, et kui olen ise julge, avatud ja natuke õnne ka juhtub olema, siis alles hakkavad asjad juhtuma. Vägagi lõbus ja tegus kohtumine sõpradega leidis aset Keila-Joa pargis. Ega ju keegi teadnud, palju neid inimesi sinna metsa valgusinstallatsioone vaatama tuleb. Vaatamata kõhklustele, võttis Tiina panni ja törtsu tainast, ning palus kaasa Neemegi appi panni tassima. See, kuidas keset pimedat metsa Neemest loetud minutitega kooker sai, Tiina pannile 6 tundi järjest kuuma andis ja mina sadu uusi sõpru kohtasin, on elamus ja suurepärane õppetund, mida soovin alati meeles pidada. 

Covid kriis andis hoogu juurde

Eks see lapsepõlv on olnud ikka heitlik. Olin vaevu kahene, kui ülemaailmne Covid kriis valla lõi. Nii kiire ja tegus, kui siis Tiinal ja Edithil oli, ei ole neil enne elus olnud. Suur mure pani hoopis tegutsema ja sellel oli minu kasvule ja arengule uskumatult positiivne mõju. Pead ei tohi tõesti norgu lasta, seda olen küll õppinud.

Ja muidugi õnne peab ikka ka olema! Ma ei oskagi seda seletada, kuid sageli mõtlen, et kuidas mul on vedanud. Ma kindlasti ei pea häid juhuseid ja võimalusi iseenesest mõistetavaks. See, et nüüd iga õnnestumine on ränkraske töö tulemus, see oleks küll udujutt. Mul on erilist õnne olnud inimestega ehk kookeritega, kes minu asja on ajanud. Tänaseks on tiimis pea 60 vapustavat tegelast- olen nende üle väga uhke. Nad tõesti panustavad ja pingutavad, et minu sõpradele rõõmu teha nii Kadaka Kookeris, Kadriorus, Balti Jaama turu toidutänaval kui Rändkookeris. Kõige hõlpsam kogu toimetamise juures on koogiküpsetamine. See minu maailmake, mille nad loovad, igaüks oma panusega, vot see on tegelikult teema. 

Kooker on enamat kui minipannkook

Mulle teeb metsikult rõõmu, et tänaseks on meil sõbrad, kelle jaoks on Kooker osa elust: lapsepõlvemälestused, reisimälestused ja traditsioonid. Need kohtumised ja lõbusad vestlused, mis iga päev aset leiavad, on kordumatud ja teevad kindlasti maailma paremaks paigaks. Loodan, et minu kookerite silmis on alati krutskiga säde ja nad tunnevad päriselt südamest, et teevad midagi palju enamat kui minipannkook.

Seda soovite ka kindlasti teada, et kui suureks ma kavatsen kasvada, kui kaugele jõuda või kui vanaks elada. Muidugi ma soovin, et mul oleks palju-palju sõpru nii kodus kui maailmas. Tahan rännata, avastada ja areneda. Aga suureks saada suureks saamise pärast, ei ole ma kunagi soovinud. Pigem kasvan jõudumööda ja tasakaalus oma maailmaga. Pikka iga aga soovin endale küll.

Mul on unistus, et kõik pisikesed sõbrad kasvaksid minuga koos üles ja seostaksid meie kohtumistega alati rõõmu. 20 aasta pärast viivad nad oma lapsed minuga kokku ja nii kujunevad pikad-pikad traditsioonid.

See on ka ju tore, kui Tiinal ja Edithil on pensipõlves kuhugi asja. 🙂